Sa ei võta vastutust oma elu eest

Paljud perekoolis käivad vanemad ütlevad, et nad ei teegi veel justkui midagi teisiti, kuid lapsed on kuidagi rahulikumad ja rõõmsamad. Karistus mõjub lapsele läbi hirmu ja mõjutab vaid siis, kui laps seda kardab. Kui vanem peab lapse korrale kutsumiseks või eeldatud käitumise saamiseks lapse poole pöörduma ikka uuesti ja korduvalt, siis ei ole lapse jaoks olukord enam tõsiseltvõetav. müüt: laps naerab minu üle, kui ma midagi keelan ja teeb meelega veel kord seda, mida ma just keelasin. Tiina Teska: Piiride seadmine ja karistamine on erinevad käitumisviisid. müüt: kui laps jääb nuttes magama, ja tema juurde mitte minna, siis ta lõpuks saab aru, et nutmine ei aita ja hakkab rahulikult üksinda uinuma. müüt: kui laps varastab, tuleb teda karmilt karistada. Lapse arengule on ohtlik see, kui laps arvab, et peab oma vanemat toetama hakkama, sest vanem ei saa ise hakkama. Paarisuhtesse on vaja pidevalt investeerida, siis saavad partnerid nautida ka heaolu, mis neid koos hoiab ja aitab raskustega paremini toime tulla. müüt: kui ma räägin kakskümmend korda ja aina kõvema häälega, siis laps lõpuks saab aru, et ta peab sõna kuulama. Lapse suutlikkus oma vajadusi ise ära tunda ja neid rahuldada on piiratud. Karistamine on lapse mittesoovitud käitumisele järgnev tegevus ja üldiselt ebaefektiivne, sest alavääristab last ja tekitab varjatud või ka varjamata vihatundeid. Kui vanem suhtub nuttu mõistvalt ning sõnastab ümber lapse tunded, kogeb laps vanema toetust ja tingimusteta armastust ning emotsioonid jahtuvad. Kui vanem tunneb, et laps ei võta kuulda tema vanemlikku korraldust, on samuti vaja kontakti, ja kindlasti on vaja anda lapsele veidi aega korraldust n-ö seedida. Lapse iseendast arusaamise võime ja verbaalne võimekus on alles arenemas. müüt: lapse hirmu saab peletada ratsionaalsete põhjendustega. Samas ei ole kasu häbistamisest ja karistamisest. See kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta. Last võib enne und rahustada olenevalt vanusest kas kussutades, paitades, talle lauldes või unejuttu lugedes, kuni ta rahulikuks jääb. Tiina Teska: Väikelastel võib olla nii alateadlikke hirme kui ka juba sõnastatud ja väljaöeldud muresid. See on pidevas arengus ja muutumises. Sa ei võta vastutust oma elu eest. Selleks, et piiride seadmine toimiks, tasub mõelda, kas korraldus või nõue lapsele on mõistlik ja kas see säilitab lapsele tema väärikuse. Kui laps näeb vanema suuri tundeid ja kogeb, et olenemata raskest olukorrast, jääb vanem ellu ja saab hakkama, läheb eluga edasi, siis julgeb ka laps ise oma elus tagasilööke taluda ning eluga edasi minna. Kaks kodu ja nende pidev vaheldumine võib lastes parajat segadust tekitada. Laps paneb siirdeobjekti erinevaid tundeid ja see toimib lohutajana ja turvalisuse hoidjana. Kui lapsevanem käitub stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps hakkab ka ise tajuma, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. müüt: aktiivne kuulamine ja minasõnumid ei aita lapsest aru saada. Kui on vaja lahendada olulisi probleeme, siis on kõige rohkem kasu sellest, kui kasutada minasõnumi või aktiivse kuulamise tehnikat koos nende eelduseks olevate hoiakutega – aktsepteerimine, siirus ja empaatilisus. Vahetuste vahel vaadatakse seadmed üle ning konveierilindid vahetatakse välja, et vältida batoonide soovimatut kokkupuutumist. Ka uinumist võib väikelaps tajuda eraldumisena ja üksijäämisena. Keerulisi situatsioone mängivad lapsed mängus ikka uuesti ja uuesti läbi. Kadri Järv-Mändoja: Kasvava lapse aju on täiskasvanu omast erinev. Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära. Täiskasvanul on alati valik, kas probleemi korral otsida tuge, hoolitseda paarisuhte eest või jätta see n-ö saatuse hooleks. Näiteks aktiivse kuulamise puhul on vaja end hetkeks asetada lapse kingadesse ja kogeda, mida laps hetkel tõesti tunneb ning püüda mõista lapse tegelikku kogemust. Lapsel on keeruline oodata oma järjekoda, jagada teistega asju, sest tema tahe on esil ja ta alles õpib seda pidurdama. Kui laps on midagi varastanud, siis on hea, kui ta ise kohtuks tagajärgedega ja viiks varastatud raha/asja tagasi. Lapse turvatunde loomisel ja hirmude vähendamisel on väga oluline koht ka teda ümbritsevate täiskasvanute käitumise ettearvatavusel ja olukordade korduvusel ning rutiinil. Toitumisteave Vasak TWIX pakendatakse selle teise TWIXI kõrvale TWIXI Liidu Pakkefirmas, mis annab kõigile võrdsed võimalused. Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda minakeeles. Tihti tuleb noortel sõprade survega siiski silmitsi seista ja kodune lubav hoiak neid riske ei vähenda. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Tiina Teska: Laps vajab mõistlikke ja eakohaseid piire. Vanemad ei saa olla kursis lapsele olulistes asjades, igapäevastes sündmustes, olla osalised tema rõõmudes ja muredes, kui tekivad pidevad nädalapikkused lüngad. See on karm karistus tunnete kogemise eest. Kui soovime kedagi mõista, on parim viis teda aktiivselt kuulata. Väga paljudel inimestel on vaja kehtestamist õppida ja see on normaalne, sest kodudest ei ole tihti tulnud häid mustreid kaasa. Õpetajad: kõik algab kodunt, mina ei saa midagi teha. Laps vajab üht kindlat kodu, turvatunnet, kindlaid ja toimivaid rutiine, teineteisest austavaid vanemaid. Õnne Aas-Udam: Vanemad nimetavad jonniks käitumist, mil laps nutab, karjub, viskab end põrandale, lööb ema jmt. Üksi olles mõtleb laps oma halva käitumise üle järele ning saab aru, mis ta valesti tegi. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. Selles olukorras saab vanem oma last kõige enam toetada oma rahu ja kannatlikkusega. Seda aega lapse arengus kutsutakse ka „trotsi- ehk jonniperioodiks“, kuna laps on avastanud, et vanemate ettepanekutele/nõudmistele saab vastata „ei!”. Lapsega koos elav täiskasvanu, kes ei ole tema vanem, ei peaks tegelema lapse kasvatamisega. Kui väikelaps kedagi ründab, ei saa ta arugi, et ta haiget teeb. Empaatia tekkimise üks eeldusi on kujutlusvõime, mis on seotud abstraktse mõtlemise võimega, mis väikelapsel on veel vähene, seega ei saa ta olla kuigi osav kujutlema teises toimuvat ega suuda teadlikult teise soovidega arvestada. Kui paarisuhe lõppeb, siis on selle otsuse taga samuti needsamad kaks inimest. Iga laps teeb midagi sellist, mille üle on põhjust heameelt väljendada. Arvatakse, et nii on õiglane.

Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda järjekindlaid ja selgeid märke selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Väikelaps peab läbima egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Seega on selline lahendus parim vanemate, aga mitte laste huvides. Parem lähenemine on aidata noortel õppida suhtlemisoskusi, mis võimaldavad neil “ei” öelda ja samas sõprussuhteid säilitada. Kokkuvõttes võib öelda, et iga võõras täiskasvanu saab last toetada, olla tema jaoks emotsionaalset olemas, inspireerida teda oma eeskujuga ning väljendada lapsele oma piire. Vanemad, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvumisilmingute üle, võivad sel ajal end tunda hoopis rohkem koormatuna ja ärrituda, kui laps ilmutab tujukust ja ootab iga saavutuse märkamist. müüt: laps peab muutuma heaks, siis saan mina olla tema vastu hea. ANNAB TEADA PÕNEVAD UUDISED, SEKKA NÄPUOTSAGA IGAVUST, MIDA TOODAB. Vanemad nimetavad tihti agressiivseks neid lapse käitumisi, mis sisuliselt on siiski lapse halva enesetunde ilmingud ja laps vajab neis olukordades abi, sest ise ta nendega veel toime ei tule. Samas näitavad uuringud laialdast kahju ja vähesemat endaga toime tulekut just nende hulgas, kes on sõltuvusainetega alustanud vara. Marge Vainre: Vanemad kohtavad tihti kangekaelset keeldumist, kui üritavad lapsele juba varakult õpetada teistega arvestamist ja asjade jagamist. Kindlasti on iga täiskasvanu asi väljendada oma piire, sest nii saavad tekkida lähedased ja selged suhted.

President Kersti Kaljulaid, astu tagasi! -

. Vastutus lapse käekäigu, heaolu ja arengu eest jääb vanemale. Eraldumisprotsess kestab kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena hakkab kujunema lapse identiteedi alus. Kahju ei ilmne kohe ja mõne inimese puhul võib tunduda, et ka sõltuvusainete rohke tarvitamise pole mõju avaldanud. Laps tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Laps jääb oma ähvardava tundega üksi ja õpib seeläbi, et maailm on karm koht ja siin tuleb ise hakkama saada. Selliste kordamiste kaudu suureneb lapse turvatunne võimalike elus ettetulevate olukordade suhtes. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane. Mõnikord arvavad vanemad, et kodus suitsetamise ja alkoholi lubamine vähendab riski, et laps proovib neid aineid esmakordselt ohtlikus keskkonnas. Mida varasemas eas laps hakkab sõltuvusaineid tarvitama, seda suurem on tõenäosus, et otsmikusagara juhitavad protsessid ei arene täielikult välja. eristab meid teistest Vasak TWIXVasaku TWIXi tehas valmistab uhkusega tõeliselt unikaalset kogemust pakkuvat šokolaadi, mis ei sarnane kuidagi nende järeleahvijate toodetega Parema TWIXI tehases. müüt: lapse ees ei tohi vanemad omavahel riielda. Nutuga annab laps märku oma rahuldamata vajadustest, rõõmu väljanäitamine räägib seega rahuldatud vajadustest. Ole ettevaatlik ja ära satu selliste jõhkrate jäljendajate otsa, nagu need seal meie kõrval. Beebi nutt on sõnum, et ta vajab täiskasvanut, kuna ei tule üksinda toime. Usaldust aitab luua see, kui täiskasvanu püüab lapse kogemust mõista, võtab lapse vajadusi tõsiselt, on ise aus ja siiras ning hoidub kriitikast ja hinnangutest. Kuid olukord ise jääb lahendamata – toolile saatja ei saa teada, mis lapse lubamatu käitumiseni viis, mille eest laps seisis, riskides pahandusega. müüt: piiride seadmine on sama mis karistamine. Kui vanem tunnetab enda kui lapsevanema toimetulematust ja vähest mõjukust, liigub vastutus olukorra lahendamise eest vanemalt lapsele. Vanema tuppa ilmudes väljendab ta rõõmu, sest ilmus välja see, kellest ta eluliselt sõltub ja kes tagab tema turvatunde. Kindlasti pärsib lapse õppimist vanemate ja õpetajate vastastikune usaldamatus. Lapsevanema ülesanne on õppida neid seadma nii, et laps mõistaks, et lapsevanemal on tõsi taga. Laps ei pea vanemate toetust ja mõistmist välja teenima.

Avaleht -

. EDASTAB HAARAVAID SÕNUMEID, KAHJUKS KOOS JABURA MULAGA, MILLE AUTORIKS ON. Individualiseerumine on valutum, kui lapsel on piisav kindlustunne, et emme-issi ei kao kuhugi, kui tal lastakse teha ise neid asju, milleks ta juba suuteline on ning kogeda vanemate osalust ja emotsionaalselt kättesaadavust, kui ta neid vajab. Samas tuleb harjutada last magama nii, et ta suudaks üksi uinuda. Vanemad arvavad, et laps naerab nende üle, kuid see ei ole sugugi nii. See kombinatsioon teeb meie Vasaku TWIXi ainulaadseks. Laste hirmude peletamine täiskasvanulike ratsionaalsete seletustega on lapse tunde ignoreerimine. Loomulik on, et kooselavad inimesed loovad ühiselt kokkulepped, kuidas igapäevane elu saab korraldatud – kes milliste kodutööde eest vastutab, kuidas arvestatakse üksteise vajadustega, kuidas kasutatakse ühiseid ruume ja aega. Leping on kehtiv, kui olete läbinud isikutuvastuse, mida saate teha veebikaamera abil internetis, Omniva postkontoris või Inbanki esinduses. Paarisuhtesse ei saa keegi kolmas sisse tulla, kui paar seda ei luba. Pisut rohkem võib olla kasu sellest, kui hoiak muutub, kuid tehnika ei ole päris käpas. Selles vanuses lapse kõige suurem hirm on eemalolek lähedastest. Muinasjuttude lugemine, rääkimine ja eriti nende kuulamise korduvus vähendavad laste hirme. Õnne Aas-Udam: Beebi jaoks on pidev hoolitsus ja kohal olemine tema jaoks eluliselt olulised, sest ta lihtsalt ei jää üksinda ellu. Väljaöeldud hirm võib olla ka mõne sügavama ja peidetud ängi väljendus. Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. Kui hoiak ei muutu, siis ei ole ka tehnikast kasu. Sõltuvalt lapse vanusest on kasutatavad erinevad piiride seadmise võtted, nt kehtestav minasõnum, keskkonna kohandamine, perereeglite seadmine jms. Kui jagada hüved võrdselt, on see õiglane ja ei tekita kadedust. Väikelapse mina- ja meie-tunne on alles kujunemas ja eneseregulatsioonioskus vähene. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi. Kui kuulamast takistab mõni lapse probleem, on mõistlik kõigepealt kuulata last, et sellest aru saada ning alles siis rääkida oma sõnumist

Märkused