Pigem võiks seda võtta hea abivahendina, kui on läinud rahaliselt kitsaks

Kergitasin end sadulast ja raiusin üles. See kõlas igati mõistliku kaalutlusena, mistõttu rääkisin Tartu Ülikooli kahe ajakirjandusõppejõuga, kelle teemade hulka kuulub ka ajakirjanduseetika. Et ehk saab massi vähemaks. Niisiis: laske Mukunga Eesti eest Tokyosse! See oli muidugi nali. Nii võid avastada, et saad ettevõtte käima lüüa üsna madalate või lausa olematute kuludega. Jaa, mul on ka see siirup väga hästi ärritusköha puhul aidanud, täpselt nii, nagu eespool õpetati, võtan annuse, hoian tükk aega suus, siis neelan alla ja kohe midagi peale ei joo ega söö. Kuid viimaks ei leidunud nende hulgas ohvrimeelset ega ka koostöövalmidust, nii et tõusu alguseks püüdsin nad kinni.

Club Privé – Ööklubi & Casino

. Pilt sai kiirelt selgeks: enamikul läks lootusetult raskeks. Mitte ainult seepärast, et raja algusse jõudmine pani südame ärevusest ja pingest kõvasti lööma, sest pidin rendiautoga mööda kalju äärt üles roomama väga järsku ning teravat kivide ja laiade pragudega maasturiteed pidi. Ta vastas mulle ühe lausega: «Mul ei ole midagi selle kohta öelda.» See on tema õigus. Esmaspäeva hommikul ei teadnud sellest juhtumist Postimehe sporditoimetuses keegi. Vaatasin talle kõrvalt otsa. Aga otsustasime sellegipoolest lühikese võistlusmaa ringi läbi sõita. Või kui tulevad sinna, siis arvestagu sellega, et enamik on seal harrastajad. Ta on end aastatega piisavalt tõestanud. Indrek Kelk peaks selle loo rattaralli hoiatuslauluks kuulutama. Samuti leiab siit intrigeerivaid teemasid Eesti spordi tagatubadest. Algselt oli kavas minna koos suurema grupiga Tartu rattaralli rajaga tutvuma, kuid ekslikult kogunesime laupäeval kella kümneks Anne kanali otsa, mitte endise Kantri hotelli juurde, nagu ülejäänud. Ent karm tõsiasi on see, et kui osalejate arv jätkab kahanemist, siis on maanteesõidu rahvaüritustega varsti lõpp. Too käik panni tausta ja perspektiivi väga selgelt paika. Otepääle lähenedes hakkasin plaan B-d ette valmistama. Et kui eest minema ei saa, püüan tema tagant. Ütlesin, mis küsimuses tahan Treimuthiga rääkida. Sellerivars või porgand, mida on hea jogurtikastme või lahjast hapukoorest tehtud dipi sisse pista. Ja kui keegi arvab, et põlesin vaimustusest seda lugu tehes, siis ta eksib. Info varjamine ja peitmine oleks ametieetika jäme rikkumine. Olen juba kuulnud väidet, et ma olin saanud toimetuses käsu sellest kokkupõrkest kirjutada. Aga Moabi ümbruses on muidki huvitavaid ja erutavaid radasid. Loobumine minuga rääkimast on tema õigus. Sest varitses oht, et kui keegi ees jala sirgu laseb, võib grupp laskumistel massiga uuesti järele tulla. Pigem võiks seda võtta hea abivahendina, kui on läinud rahaliselt kitsaks. Ja lõppeks, nagu ei varjanudki minu eest kaks ratturit, kes intsidenti pealt nägid, olid nad nähtust jahmunud. Esimene seesugune pauk, mida nägin, juhtus juba Külitsel, kui sõidetud oli vaevalt seitse kilomeetrit. Tokyo olümpiani on jäänud veidi üle aasta. Selleks kurna kikerherned ja kuivata köögipaberiga. Helistasin Maasikmetsale ning ütlesin, et tahan temalt küsida pühapäevase intsidendi kohta. Lõpuks kandis rünnak vilja. Aga siit tuleb ka üks boonus. Aardlapalu tõusu eel said minult vahetuse üle võtnud kümmekond meest hea hoo üles ning pääsesid äärepealt putku. Muidugi on väga head variandid näiteks Kreeka jogurt ja mandlid. Ei salga, et vähe on asju, mis teeks argielus rohkem heameelt kui see, et su tavaliste, st mittespordiinimeste inspireerimiseks mõeldud spordilugu on neid tõepoolest tiivustanud. Piisas sellest, et paar juhuslikku meest tulid vahele ja kaaslased said minuga vahe sisse. Viimane võimalus midagi ette võtta avanes lennundusmuuseumi ja Lange motokeskuse vahelisel kaheosalisel tõusul. Ent veelgi suurem ootamatus tabas teda mõni sekund hiljem. Ja siis mõtled, et saad ülal serva peal lahedalt sõita, vasakul lakkamatult vaated sügavale alla. Peatoimetaja lausa küsis, et huvitav olnuks, kui loole oleks lisatud väikses infokastis, mis moodi sinna Moabi üldse kohale saab. «Art, ära ürita nägu teha, et sulle tuli kõne,» ütlesin talle. Enne Virulaset tuli taas kerge langus. Aardlapalu lõik pakkus siiski veel ühe võimaluse. Seal algavad ju pikad tõusud. Distantsi teises pooles satume nagunii ilmselt mõne suurema grupiga kokku, aga vähemalt saame esimeses pooles teha üksjagu segamatult oma sõitu. Kõvemad noored ja mitmed harrastajad on sageli sama tugevad sõitjad, kui omaaegsed tipud, ainult ühe vahega. Peakohtunik Ronimois oli soovitanud, et oleksin teema käsitlemisel delikaatne, ning avaldanud arvamust, kas pean nimesid tingimata kasutama, sest üks osaline on noorsportlane. Seda, et löömine toimus, ei kinnitanud ainult kaks pealtnägijat, vaid ka peakohtunik, kelle sõnul oli Maasikmets talle oma tegu tunnistanud. Kes tahab hullu panna, siis neile inspiratsiooniks, kus seda teha: selleks on olemas ! Kes tahab saada maksimumelamust, peab lingitud videot vaadates panema kindlasti taustaks selle loo, mille sõnu olen algul tsiteerinud. Seega võtsin ühendust veel ühe ratturiga, kes samuti kokkupõrget oma silmaga tunnistas, ja palusin tal kirjeldada, kuidas tema seda mäletab. Seal ei ole mingit sõidumõnu. Nii jääb ka mul hooaja avastart tegemata. Need on rajad, mida soovitan Moabi minnes ilmtingimata vältida. Kolmesaja ratturiga üritust ei ole võimalik lihtsalt majanduslikult korraldada, kinnitas mulle Reile. Ja lõpuks see õnnestus! Tulin ta selja tagant välja ja ta jäi. Aga ees polnud piisavalt agressiivseid vedajaid. Võistluse järel küsisin teistelt kogenud harrastajatelt, kas tõesti nii ei tohi teha. Perearst ei soovita midagi 🙁 Please wait. Põhjus, miks nii paljud loobusid, võis tema sõnul peituda ka hommikul akna tagant vastu vaadanud külmas ja kõledas ilmas. Lausa niimoodi, et oli kukkumist näinud kaasvõistleja sõnul kägaras maas. Ja tunnistasin ausalt, et ega suurt motivatsiooni ole olnud.Motivatsioon sai otsa pärast Moabi. Kui sa pole vähemasti poolproff, pole mõtet katsetadagi, et äkki rebid nendest lahti.

Kui ässad ja «ässad» seda meeles peaksid, mitte ei käituks enesekeskselt, oleksid spordivõistlused kindlasti palju sõimu- ja kaklusvabamad üritused. Aga vaadake ise – saab küll! Kergesti saab. Mina oleksin pühapäeval olnud Jõgeva treeningrallil stardis. Jälle pead alatasa sadulast ronima, sest kui seal üleval kukud ja end vigastad, ei kujuta küll ette, et miski peale helikopteri saaks sind evakueerima tulla. Kirjeldasin mõlemale sündmust, mida kajastan, ja küsisin, kas võin teha ajakirjanduseetiliselt vea, kui avaldan kokkupõrkes osalenud noorsportlase nime. Eks see, et erineva kogemusega sõitjad saavad kergesti kokku, ole ka põhjus, miks Tartu rattarallil püüavad, nagu olen kuulnud, tõelised tegijad nn ketisupi ja muude võtetega mõnikord ettearvamatult käituvaid harrastajaid maha raputada. Ka kaks konkurenti, kes kiirendasid veidi enne tõusu ning said ülejäänute ees paarikümnemeetrise edumaa, ei jõudnud lõpuks kusagile. Järgmisel päeval helistasin Johansonile ja kuulsin, et Treimuth ei taha juhtunust rääkida, sest ta on oma ütlused kohtunikele juba andnud. Sinnani toimis kõik õlitatult. Kuna saime tempo tegemisel abiväge mustas-kollases Zanussi vormis meestelt, suutsime Elva poole vändates mööduda ka esimestest paarikümneliikmelistest gruppidest. Kõik hoidsid oma trajektoori, keegi ei vänderdanud ega sõelunud siia-sinna. Ta lubas ise kõigepealt Treimuthiga rääkida, sest ta ei olnud pühapäevase juhtumiga selleks ajaks veel kursis. Aga head ja arukad kaaslased sain. Kui on marja- või puuviljahooaeg, siis kindlasti oleks üks topsike värskeid maasikaid või mustikaid hea variant. Sappa haakijaid sealt eriti ei tulnud. Sest enamikul, nagu selgus, olid jalad selleks ajaks kas liiga rasked või liiga pehmed.. Ta ütles, et kui juhtum peaks jõudma politseisse, on tema valmis politseile tunnistusi andma. Ilusasti hanereas möödusime Riia tänava vasakus servas sadadest ja sadadest osalejatest. Tohoh! Soonets istus sama hästi kui mu tagumise ratta peal. Jätka kandideerimisega. Mina olen näiteks individuaalvõistleja ja mulle ei pea minema grammivõrdki korda, mida mõned klubisõitjad üheskoos kavandavad ja tahavad. Seega, kokkuvõtteks: kui osaled rattavõistlustel, pead arvestama, et seal on igasuguseid sõitjaid, ja see, kui sulle tundub, et oled teistest parem ja kõvem, ei tähenda, et kõik peab just sinu tahtmise järgi käima. Selliseid sissetoodud sportlasi ei ole Eestile absoluutselt vaja. Neljale miilile kulus umbes pool tundi, mis oli aga ikkagi kiirem, kui oleksin sama maad sõitnud rattaga. Et jõuda Otepää-Pikajärve vaheliseks lõiguks heale rünnakupositsioonile. Pärast Unipiha kurviga laskumist panin Soonetsi ja teise kaaslase tõusul proovile. Kuid küsimus ei ole siin üksnes Jõgeva ärajäänud treeningrallis. Mõni võib-olla sadu kordi. Ent ärgem unustagem: tegemist on siiski rahvaspordivõistlustega. Ometi ei kahetse ma grammivõrdki, et kevadel Moabis käisin. Tavaliselt on nii, et see, kes info toob, see sellest ka loo teeb, sest tal on kõik vajalikud niidiotsad juba käes. Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi Siin blogis kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele. Plaan A oli teha väikse meeskonnaga oma sõitu ja hoiduda massidest, kus alati luurab oht, et varem või hiljem tekitab keegi asfaldile külakuhja. Mulle rääkis juhtunust rattur, kes toda kokkupõrget oma silmaga pealt nägi. Esiteks, ma olen ajakirjanik. Kuid loomulikult tuleb üle kuulata ka asjaosalised. Ühte järsku kohta, mis moodi sealt ratast kandes alla ukerdada, näete ka videos. Kolmandaks, vägivalla varjamine on sama hea kui selle soodustamine. Mul on tol võistlusel täpselt sama suured õigused nagu ükskõik kellel teisel.

Lahendused makseraskuste korral - Swedbank

. Kohe oli üks Rein Taaramäe rattaklubi vormis minust tunduvalt noorem mees varmas pärast õiendama, et mis ma teen ja nii ei tohi teha. Korraldaja Mihkel Reile seletas mulle, et hooaja kalender võiks koosneda väiksemast hulgast tippsündmustest ning treeningrattarallidest, mille eesmärk on pakkuda tipptasemel turvastandardiga võistlust võistluskilomeetrite kogumise eesmärgil. Küsimus on selles, mis saab Eestis maanteevõistlustest üldse. Nii me kolmekesi teistest eraldi jäimegi. Kord juhtus see Tartu rattarallil, kus sain ühelt Tartu nimeka klubi mehelt kurjalt pahandada, miks ma tikun rivvi, kus segan kõvade meeste korraldatud tööd ja tõmbamist. Mäletate, Moabi ekspeditsiooni algul tekkis paljudel huvi ja küsimus, et saaks näha radade profiili ja marsruute ja tempot. Seal tuleb ridamisi tõuse, kus otsustasin gruppi elavdada. Ideaalselt võiks arvestust pidada sendi pealt, nii et ka iga ostetud kohv, taksoarve ja muud väiksemad kulutused kõik kirja saavad. Igatahes olin teinud kõik, mida ajakirjanik peab vastuolulise materjali kogumisel tegema. Avaldan suure saladuse: ei ole! Üks rada on eriti jõhker ja kurnav – ja nüüd näitan seda teile ka. Tegin sõidust filmilõike, uue nädala algul monteerin need kokku ja panen vaatamiseks välja. See tähendab, et kui maksad laenu varem tagasi, hoiad intressidelt veelgi rohkem kokku. Ära siirupit kohe alla neela, hoia natuke aega suus, siis pehmendab kurku. Nood tulevad nimelt eestpoolt selg ees vastu. Utsitasin teisi, et lähme nüüd, saame ballastist lahti. Aga laskumistel tuldi siiski hooga järele. Tegin kõige ees paar pikka vahetust, et kiirust ülal hoida. Ütleks lausa nii: kui tipud tahavad, et kõik käiks nende tahtmise järgi, siis sõitku seal, kus võistlevad ainult tipud ning ärgu tulgu sinna, kus enamik on harrastajad. Juba tundus, et saime vahe sisse. Võib-olla seepärast ei tegelegi ma põhitööna uuriva ajakirjandusega, kus teinekord võib asi taanduda sellele, et pikk töö ja vaev ikkagi ära vormistada, et keegi ka süüdi tembeldada, olgu see süü kui kaudselt tahes näidatud

Märkused