Nagu eelnevalt mainitud, siis eelarve ei pea olema keerukas numbrite jada

Iseenesest ei ole selline kõverfiktsioon midagi tavatut. „Sõrmuste isanda“-järgne tüüpiline fantastika­žanr kinoekraanil on seejuures üha enam Marveli või DC superkangelaste nägu. Telesarjade kuldajastu kannul „Panga“ kontseptsiooni võib mõneti irooniliselt võtta kokku sõnadega „nagu välismaa film“ ning sarja võrdluseski on välja toodud sellised Ameerika kaabeltelevisiooni suured hitid nagu „Halvale teele“ või „Sünge juhtum“. Ei saa aga eitada, et „Pank“ on oluline katsetus Eesti sarjamaastikul, mida tasub analüüsida nii rahvusvahe­lises kui ka kohalikus kontekstis.

Rehvid |

. Hästi toimib ka kontrast halli ja puitunud Kodupangaga. Erinevalt enamikust sarjadest ei toetu see krimidraama konkreetse peategelase karismale. See seisneb pigem selles, et saame Tony Sopranost kuue hooaja jooksul märksa mitmepalgelisema ja inimlikuma pildi kui Marlon Brando või Robert de Niro etendatud tegelaskujust. Hea näide on seik Toomase ja Heiki suhtluses: üheksandas osas kupatab Toomas endise lauanaabri pangast minema, kuna sellele ei meeldi uue juhtkonna suund. Ülivõrretes Eesti sari Kuigi „Panga“ tutvustusega on üldjuhul kaasnenud ülivõrded selle eelarve ja mastaapsuse kohta, ei asetaks ma seda siiski võrreldamatuna väljapoole ülejäänud Eesti seriaalikunsti. Visuaalselt hästi toimib Nordpanga kontrast halli ja puitunud Kodupangaga. Peab siiski nentima, et „Panga“ minevikukujutus on mitmel põhjusel puudulik. Osalt on tegemist pisiasjadega, nagu taustal ilutsev Bikekeepi roheline rattaparkla, mida võiks pidada ebaoluliseks iluveaks. Sarja keskmeks on pigem Baltimore’i linn, mille detailne läbilõige annab edasi kogukonna dünaamika, olgu selleks getodes peetav lõputu narkosõda, hääbuv sadamatööstus, logisev haridussüsteem, korrumpeerunud poliitika või sensatsioonialdis meedia. Küll aga häirib see, et sarja loojate ajastutruudusele pühendumisest hoolimata on sattunud ekraanile üsna palju visuaalset anakronismi. Võiks peaaegu arvata, et tegemist on tahtlike katsetega lõhkuda neljandat seina, panna tegevus mingisugusesse hübriidajastusse, nagu on tehtud filmis „Don Juan Tallinnas“. Üksildased Eesti introverdid „Panga“ suurim valukoht on tegelased ja nende elulisus. „Tuulepealse maaga“ võrreldes on „Pank“ märksa kunstilisem üritus ning seetõttu keskmisele vaatajale ehk ka keerulisem vastu võtta. Kui sümbolismikoorem muutub liiga raskeks, tõttab appi mõne tegelase poeetiline sisemonoloog teemal „meie oleme pank ja Eestimaa me klient“ või „kutseka kolmepoiss, kellele anname laenu“. Osades Sergo Vares, Priit Võigemast, Evelin Võigemast, Kati Outinen, Gert Raudsep, Andres Dvinjaninov Tiina Tauraite jt. Nagu sarja loojad on ka rõhutanud, ei ole püüeldud „Pangas“ dokumentaalsuse poole, vaid on üritatud pigem tabada lähiajaloo vaimu. See ei tähenda ainult sarja eelarvet, vaid ka kümne osa ajaressurssi. Hoolimata seosest teatud ajastu kujutamisel, ei mahu „Pank“ siiski samasse malli eelnevalt mainitud lähiajalugu käsitlevate filmiteostega. Kuna vahepealsel ajal kahe tegelase omavaheline lävimine pea puudub, on sellel nüansil aga üsna poolik mõju. Sündmused paralleelmaailmas, olgu selleks idanaabrite majanduskriis või kuulsa suusataja dopinguskandaal, meenutavad meile tegelikkust, aga täpsemal järelemõtlemisel siiski kuidagi moonutatult. Eriti selgelt tuleb see välja „Kaardimaja“ puhul, mis ei seostu ühegi konkreetse ajahetkega, kuid kus on imiteeritud ometigi Ameerika sisepoliitilist valimistsüklit ja maailmapoliitika laiemaid sündmusi. aastal valminud „Tuulepealne maa“. Sümboolseid või tegelikke suitsiidikatseidki jõuab napi hooaja jooksul näha vähemalt kolm. Tõsi, on sarju, näiteks „Twin Peaks“, mida kiidetakse eeskätt visuaalse stiili poolest, hoolimata puudujääkidest narratiivses terviklikkuses. Nõnda tundub, et tegevusliinide kondikava on paigas, kuid rasva- ja lihaskiht selle peal õhukesevõitu. Pigem meenutab sarja lähenemine Veiko Õunpuu kunstfilme ja kui hinnata seda ainuüksi visuaalse stiili poolest, kannab „Pank“ võrdluse ka ausalt välja.

Ekskursioonid | Rhodos

. Kui tulevane peaminister ütleb, et „mõtleme programmi peale hiljem“, võib seda küll soovtõlgendada kriitikana poliitika sisutühjuse aadressil, aga pigem jääb mulje, et stsenaristidel polnud enam jaksu ega kaadriaega seda suunda korralikult lahti kirjutada. Olgu põhjus kunstiline või juhuslik, lähiajaloo igapäevaolme poolest on „Päevad, mis ajasid segadusse“ märksa tõetruum. Võttes arvesse „Tuulepealse maa“ laialdast edu, on „Pangal“ eeskuju igati olemas ning mõningase küünilisusega võiks rääkida ka sellisest sarjažanrist nagu EV juubeliks tehtud Eesti ajalooline draama. Meenutades Frank Underwoodi kõnekaid monolooge poliitikast ja elust, on see võte täiesti koššer, aga „Panga“ monoloogid ei ole ühegi tegelase tegelik sisekõne, vaid pigem sarja loojate otsene hääletoru. Telesarja kuldajastu revolutsioon seisneb niisiis eeskätt süžee- ja karakteri­arengus, olles vähem seotud žanri visuaalse arenguga. Kahte sarja liidab nii osaliselt kattuv näitlejaskond kui ka Eesti Vabariigi aastapäevaga seotud tekkelugu. Varustuse laenutus ja harjutuspallid kohapeal. Hea näide on kas või „Troonide mängu“ edu sarjana, analoogiline „Sõrmuste isand“ sai kümme aastat varem sündida aga ainult filmina. Esimesest tähelepanulainest kantuna nendib Margit Adorf veel paar nädalat hiljemgi, et pärast neljapäevast „Panka“ saab „sellest terve nädalavahetuse rääkida. Foto Jekaterina Abramova Netflix ja teised voogedastus­teenused on sarjade populaarsust plahvatuslikult suurendanud. Kuigi on ette heidetud Toomase liigset passiivsust, siis vähemalt esialgu sobib stoilisus peategelasele küll. „Kaardimaja“ edust kannustatuna tundub, et sarjade kuldajastu järgmiseks faasiks on muukeelsete loomingu jõudmine anglosaksi peavoolu. Ilmselgelt on Eesti telemaastiku puhul sellise mastaapsuse saavutamine keeruline ning ka teise hooaja tõenäosus tegijate ringi väljaütlemiste põhjal pigem välistatud. See võiks osutada sellele, kuidas kahe tegelase suhtumine Nordpanka on aja jooksul sisuliselt vahetunud, võttes arvesse, et paar osa varem otsustas Heiki viimasel hetkel müüa oma osaluse rootslastele, lõpetades nõnda sümboolselt panga ülevõtmise. aastatele resoneerib mitme hiljutise filmiga, nende seast ennekõike ehk tragikomöödiaga „Päevad, mis ajasid segadusse“. Küll aga tundub, et stsenaristid pole suutnud paljulubavast lähtepunktist edasi liikuda ning tasapisi sulavad tegelaste iseärasused kokku. „Sopranode“ murrangulisus pole selles, et selliste filmide nagu „Ristiisa“ või „Ükskord Ameerikas“ laadis lugu jutustatakse veelgi muljetavaldavamas visuaalses stiilis. „Kaardimaja“ või „Halvale teele“ vaimus dünaamiline karakterisari see paraku siiski pole. Turunduses külvati küll intriigi stiilis „Toomas Pisuke on Erkki Raasuke“, aga sarja enda loogika seisukohalt pole niisugused võrdlused õigupoolest väga olulised. Kõrvalepõige poliitikasse ja Toomase tegemised Rootsis oleks sobiv aines lisahooajaks, kui kanali bossid otsustavad sarja populaarsusest kantuna veel ühe hooaja välja pigistada. Hooaeg lõpeks aga kusagil Kodupanga majandusraskuste ilmnemisel ja sari ise Nordpanga müümisega rootslastele. Pärast avalduse esitamist kantakse raha kliendi pangakontole 10 minuti jooksul. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et „Pank“ on nagu välismaine sari, eeskätt tehniliste lahenduste poolest, kuid tegevustiku ja tegelaskujude areng meenutab siiski pikemat sorti minisarja, mille kõrvalliinid ja -tegelased ei hakka elama oma elu. Pigem kannavad lugu sümbolismi täis topitud meeleolukaadrid, mille puhul „tuleb pidevalt mõistatada, mida öelda tahetakse“. Paljud ettevõtted annavad töötajatele regulaarselt boonuseid, mistõttu kiputakse saadavaid boonuseid arvestama oma igakuisete sissetulekute alla või arvestatakse neid isegi eelarve hulka. Kaks teatraali tegid seriaali. Kuigi selles orgaanilises süsteemis leiab mitmeid meeldejäävaid karaktereid, ei ajenda neid tegutsema „Kaardimaja“ Frank Underwoodi inimnäoline võimuiha või „Sünge juhtumi“ Rust Cohle’i maniakaalne õiglustunne. Terviklikkuse ja loomulikkuse probleemid tunduvad olevat põhjustatud sellest, et „Pangaga“ on üritatud jutustada liiga suurt lugu liiga väheste vahenditega.

Liiva müük, Killustiku Müük, Kruusa Müük, Mulla müük.

. Lähiajaloo nostalgia on olnud õhus ka mitmes uuema aja dokumentaalis, nagu „Disko ja tuumasõda“ või „Rodeo“. Nende jõupingutused ja teod ei püüdle üliinimlikkuse poole, nende surm on sageli ootamatu ja mõttetu. Kui Nordpanga ülevõtmiseni leiab ehk veel mingitki elavust, siis kaheksandast osast peale kaob ära igasugune dünaamika ja tegelaste edasised juhtumised leiavad aset lihtsalt süžee täitmiseks.

Mulla müük - Marek Transport Oü

. Mõlemad kuuluvad kahtlemata väärtfantastika peavoolu, ometigi oleks „Troonide mängu“ verine grotesksus ja moraalne kahetisus kinolinal lubatav ainult „Mandy“-laadses nišifilmis.

Nagu eelnevalt mainitud, siis eelarve ei pea olema keerukas numbrite jada. Meeletu eelarvega „Troonide mängu“ või „Läänemaailma“ saab visuaalselt võrrelda ka Hollywoodi suurimate hittidega, kuid neile eelnenud nullindate alguse näidete operaatoritöö on pigem tagasihoidlik. Laenud id kaardi tuvastamisega, 20 aastasele laenud. Olgu tegemist kolleegiga bensiinijaamas või Kodupanga endise asedirektoriga, „Panga“ tegelaste kodune elu näib kaunikesti üksildane, üldjuhul kusagil suure korteri tühjuses

Märkused