Kuigi masendus ja stress tekib kiirelt, tuleb hoida pea kõrgel ja jätkata edasi püüdlemist – ühel hetkel tasuvad jõupingutused end ära!

Kui vahepeal treenisin kodus elliptilise trenažööriga, siis pärast trenni justkui oli küll selline hea tunne, aga lähemal analüüsimisel oli selle tähendus pigem “sai ometi läbi see piin”. Olen lugenud küüditatute memuaare ja siberis surid kõige esimestena just spordipoisid, sest nende kehal puudus rasv. Nüüd on alustamisest aastaid möödas ja võin öelda, et mul õnnestus oma eesmärk kätte saada. Lihtsalt – paljude neist kehakaal ei sõltu eriti sellest, kui palju nad söövad või näksivad, aga minul sõltub. Esita taotlus pärast tingimustega tutvumist teenusepakkuja portaalis. Oht jälle paksuks minna käis nagu vari kannul, ma ei olnud kindel oma valikutes toitumise ja liikumise osas. Ma nii tahaks, et sportimine mulle mingit rõõmu teeks, endorfiinid ja värk. Liigutada selle eest ei meeldi ennast üldse ja olgem ausad, ega sellega alla ei võtaks ka. Ja veel aasta hiljem kolmanda. Lisaks muudele põhjustele viib meeleolu alla ka suur kaal, meeleolu langus ja taas masendusse kukkumine ajab sööma… Lõputa lugu… Hetkel tegelen sellega, et eemaldada oma elust võimalikult paljud stressorid, et saaks jälle söömise kontrolli alla võtta. Läbimurre saabus mõni aasta tagasi ja ärge nüüd pahandage, see pole reklaam, aga otsustasin selle kurikuulsa Simeonsi dieedi ära proovida. August hakkasin depreka möödudes välja ronima nii, et kõigepealt proovisin Kaalujälgijaks hakkamist. Sellest tekkis veel suurem masendus. No ja siis valutavad põlved ja selg VEEL ROHKEM ja aasta pärast satud uuesti selle sama arsti juurde. Tööd vahetada sa ei saa, sest lihtsalt ei ole muid töökohti jne jne. Ah, ei ole kogu lugu, eks on eelsoodumust rasvuda ka. Miks ma söön liiga palju – harjumusest, naudingusoovist. Ühiskonda on tabanud mingi haigus. Aga tulemus oli üllatav ja kaalunumbrist suurem muutus toimus enesetunde ja üldse tervise osas. Rasedusega juurdetulnud kilodest lahti saamine oli kerge, aga kaaluga tekkis jama seoses üleminekueaga – vot sellest lahti ei saa. Kadestan samuti neid, kelle jaoks on kaalu langetamine ja hoidmine lihtne. Raha on mujalegi kulutada. Aasta hiljem tegin ühe ringi veel. Harjusin laste jääke sööma. Kuigi masendus ja stress tekib kiirelt, tuleb hoida pea kõrgel ja jätkata edasi püüdlemist – ühel hetkel tasuvad jõupingutused end ära. Ma olen täiesti normaalkaalus, aga kord aastas Simeonsi lühem variant teha on nagu kevadine paast, puhastab hästi organismi ja sätib kaalunumbri veel ilusamaks 🙂 Viimatine vereproov oli nii hea, et mul pole elu sees selliseid näite olnud. Nii et pusisin aegamööda mis ma pusisin, aga sain kaalu enam-vähem normi.

Ravimite kasutamine ja manustamine - koduapteek

. Mul ei ole kunagi elus tulnud spordist õnnetunnet. Küll aga pean tunnistama, et päris ilma haavadeta pole see võitlus kehakaaluga läinud. Aeroobika ja muu sportimine muusika saatel võib ka päris fun olla, aga zumbad ja muud tantsulisemad trennid ei sobi mulle sellepärast, et olen jube koba ja koordinatsioonivaba, ei suuda kunagi liigutusi õigesti järgi teha. Nii, teie kord… Please wait. Pidevalt närin midagi, mis muidugi on suuresti harjumus. Nii, teie kord… Need on ju õigustused. Filmi peategelane ei muutnud testiperioodil oma päevast kaloraaži, küll aga muutis toiduvalikut ning tervest mehest sai paari kuuga ülekaaluline haige mees… Soovitan vaadata. Ja kui ma lähen seda teed, et ok, las siis olla tükk šokolaadi, siis jääb ehk süda rahule ja edasi on kergem, siis on see nagu tilk veini alkohoolikule – nõuab suurt pingutust, et tagasi ree peale saada. Ellu jäid need tavalised inimesed. Ja emotsioone on mu elus palju ja erinevaid, inimesi ka, kes hästi süüa oskavad teha ja seda nautida. Siis hakkasin sõbranna õhutusel tegelema kepikõnniga. Nüüd alles läksin arsti juurde ja hakkasin ravimeid võtma, sest pikka aega kuigi oli sügav masendus ja deprekas ei saanud ma ise sellest aru, oli lihtsalt sügavalt ükskõik mis toimus. Miks ma liigun liiga vähe – laiskusest ja vajaduse vähesusest. Lisaks meeletu stress, südame rütmihäired, mis ei lase trenni teha. Siin mõned inimesed on rääkinud, et õige toitumisega kaob ära magusaisu ja tekivad uued toimimisharjumused – no ma ei tea, pole juhtunud seda, järjest olen ilma magusata vastu pidanud kuni pool aastat, aga hirmus magusaisu on ikka kogu aeg. Võtsin mõne aastaga kõik kilod tagasi. Täna on tõesti toiduuputus, aga keegi ei tea mis on homme. Kadestan inimesi, kellele tervislikud eluviisid mingeid raskusi ei valmista ja kes on loomult liikuvad. Söön vähem, rohkem köögivilju, hoidun suhkrust ja jahust, näksin tooreid porgandeid jne. Oli raske sünnitus ja lähedastelt sain vähe toetust. Siis sa ikkagi ka kaalust alla ei võta, sest sinu suhtumine on, et ‘miks ei või olla paks’, nagu sa ise kirjutad, ja õgida meeldib. Elion laen, 2000 € laen. Aga eks ma ponnistan edasi, oma tervise huvides. Sealt tuleb selgelt välja, et ei loe ainult sissesöödavate kalorite hulk, vaid ka see, MILLEST need kalorid tulevad. Kuulan pigem keha ja sisetunnet, loen toiduainete koostisi ja püüan vältida kiireid süsivesikuid. Nii tekivad koju snäkid, vein ja tuju paraneb. Ja teemaalgatuses küsisingi, et mis on teiste vabandused/õigustused, mille taha poetakse. Aga nüüd peamise asja juurde ja see on mõtlemine! Minu jaoks said silmiavavateks teejuhtideks kaks raamatut. Ning see ei ole vaid paksude häda. Nagu siingi mõni on välja toonud: suvel ei saanud liikuda, oli liiga palav, talvel ka ei saanud – liiga libe ja külm. Pole palju, aga asi seegi. Liikumisega on nii, et meeldib jala käia, aeg-ajalt teen ka kergemaid rühmatrenne ja kodus pilatese tüüpi harjutusi – aga see kõik käib ka hirmsa sunniga, sisemist vajadust selle järele ei ole. Ellu jäid need tavalised inimesed VOH. Samas mul on ka tohutu isu, kui enamus teisi vingub, et kõht on liiga täis juba, võiks mina sama palju veel süüa.

ZiP EE laen, laenusumma kalkulaator. Ma olen ise elus palju trenni teinud ja tegelikult viskab juba üle see trenni ja toitumise peale surumine igas kanalis. Liigun, söön normaalselt – aga kaal ei lange. Elades linnast väljas tegin vajalikud käigud autoga. Selle peale tekksid lähedastel,eriti mu emal pidevad manitsused ja ohhetamsed et mis nüüd juhtunud on et nii paks, ei tea kohe mida sugulastele öelda et tütar nii paks. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg. Selleks ajaks on sinus muidugi küpsenud soov saada saatekiri neuroloogile, kes su selja terveks teeks. Õnnestus hästi see punktide lugemine, kaal langes, aga tulemus ei jäänud püsiv. Pigem on need häired tingitud mitte midagi tegemisest. Nii targalt oskavad elada vaid need, kes on lugenud küüditatute memuaare. Kui sellega on ka kõik läbi proovitud, aga kaal ikka ei lange, siis saab põhjust mujalt otsida. Kui eluaeg ei ole ennast liigutatud, on keha nõrk ja loid. Tegelikult jalutamist ja üldse jala käimist naudin küll, aga see ei lähe päris spordi alla. Esimene on “Magus veri” ja teine on “Jahupea”. Ja VÕIMALUSEL muuta töö iseloomu või -koormust. 🙂 Mul sõltub söömisest kehakaal nii kohutavalt palju, et tekib perioode, kus ma enam ei suuda stressata iga ampsu pärast, mis suhu läheb. Ma tean isegi, et olen tahtejõuetu nagu kalts, oma isude ori, laisk nagu porikärbes ja peeglisse vaadata on paha. Võib ka olla et pärast esimese lapse sündi oli mul välja ravimata sünnitusjärgne depressioon ms ajaga süvenes. Värisege, spordipoisid, teie kõngete esimestena. Ausalt, jube raske oli esimene kord. 🙁 Tuju läheb alla ja muutun lähikondlaste jaoks vastikuks tujutsejaks. Kui ainult saaks ilma nende vahepealsete targutajateta. Aga kui tulevad need minnalaskmise hood peale, siis leian end jälle õhtul koos perega laua tagant taldrikusse kuhjatud õhtusööki nautimas, kuigi mul pole isegi kõht tühi… ja pärast on süümekad, sest tean ju, kuidas see mu kehakaalu taas kergitab. Söömisest tunnen endiselt rõõmu, aga pigem naudin puhast värsket toitu ja häid maitseid, suhtumine toidusse ei ole enam emotsionaalne. Kui sa trenni ei tee, siis oled mingi imelik ja kui sa ikka tervislikult ei toitu, siis ka. Ülekaal ei ole ratastooli invaliidsus. Muidugi on nende tujutute perioodide vahel ka selliseid, kus ma uue hõiskega usun taas endasse, söön vaid kergeid asju, magusat ei armasta ma nagunii – see on ainus, millest suudan ka söömisperioodi ajal külmalt mööda vaadata. Nii jubedalt tahaks midagi head. Siiski oli tunne, et midagi on puudu. Olen endale tõestanud, et normaalkaalu jõudmine ja oma tervest kehast rõõmu tundmine on võimalik ka siis, kui oled pikalt kaaluga kimpus olnud. Minu ja spordi vahekord on alati olnud kohusetunde tasandil. Kuigi masendus ja stress tekib kiirelt, tuleb hoida pea kõrgel ja jätkata edasi püüdlemist – ühel hetkel tasuvad jõupingutused end ära. Mina olen emotsioonisööja, tunnistan endale. Dieedid ja toitumiskavad ei ole minu teema, proovitud, need viivad suuremasse stressi kui suudan taluda. Veel maitseb rammus sealiha, paneeritud kala jms kahjulikud toidud. Keha peaks rahul olema ja mina ei kurda ka millegi üle. Ma imestan alati, kuidas veel suhteliselt noored naised istuvad selliste “sümptomite” otsas ja ei muuda oma elustiilis siiski midagi. Laen ilma töökohata, eestlaste laenu hoiuühistu torontos. Kui ma mõlemad olin läbi lugenud ja ma ütleks, läbi töötanud, siis tundus õige toitumine korraga nii lihtne! Inimesed on muidugi erinevad, aga hea on teada, mis konkreetselt sulle sobib ja mis mitte ning kust võivad probleemid alguse saada. Toimib küll, aga see on nii põrgulikult raske, see pidev enesekontroll

Märkused