Kuidas tulla laenudega toime, millistel tingimustel saab taotleda laenu

Niikaua pidi kehtima jakobiinide ainuvõim. september – konvent kuulutas Prantsusmaa vabariigiks. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinusesse. september – kehtima hakkas põhiseadus, mille järgi Prantsusmaa muutus konstitutsiooniliseks monarhiaks. Kuid konvendi toetuse kaotanud Robespierre mõistis ilmselt, et võitlus on juba kaotatud, ning keeldus parlamendi vastu relvajõudu kasutamast. Monarhistide jaoks sai uueks Prantsusmaa kuningaks Louis XVI poeg, keda hakati nimetama Louis XVII-ks. augustil puhkes Pariisis ülestõus, mis kukutas kuninga. Nüüd aga hakkas Marat süüdistama kõiki žirondiine reetmises ning Pariisi kommuun haaras pealinnas sisuliselt võimu. Põhiseadust ennast ei rakendatud täies mahus aga kunagi, sest rasketele oludele viidates lükkasid jakobiinid selle edasi sõja lõpuni. Esialgu toimusid jakobiinide ja teiste Maximilien Robespierre'i toetajate hukkamised, kuid peagi terror rauges, eelistama hakati kolooniatesse sunnitööle saatmist. Kehtima hakkas revolutsiooniline kalender. Pärast žirondiinide väljaheitmist konvendist ei saavutanud jakobiinid tegelikult selles enamust, kuid Pariisi kommuuni brutaalsest käitumisest ehmunud "soo" kaldus enamikus siiski neid kui revolutsiooni ainsat pääsemisvõimalust toetama. Kartes "jakobiinide vandenõud", tühistati paljude vasakpoolsete saadikute volitused. Credit24 Eesti Taustajõud alati olemas. Selles tekkisid poliitilised rühmitused: föjaanid, žirondiinid ja montanjaarid. Brümääri riigipööret loetakse enamasti ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks. Ülejäänud rahvahulka ärritas aga sõdurite ilmumine ning peagi puhkes rüselus, mis päädis tulistamise ning ilmselt kümnete inimeste hukkumisega. Ka paljud sõjaväeosad asusid tegutsema tema vabastamise nimel. Enamik kolmanda seisuse esindajaist, kelle hulgas oli ka vaimulikke ja aadlikke, ning suur osa vaimulikest pooldas reforme, liberaalseid aadlikke oli aga vähem kui kolmandik. august – kaotati feodaalkoormised ning lubati talupoegadel maad osta. juunil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Võimule tõusid taas žirondiinid. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma.

Artikkel ‹ Rubriik - Vikerkaar

. Hiljem riigistati ka kiriku ja emigrantide maad. Jakobiinid pidid nüüd kõik need probleemid võimalikult ruttu lahendama, et oma ainuvõimu õigustada. Esialgu see tal õnnestuski. Nimetuse "Suur Prantsuse revolutsioon" võttis kasutusele tuntud vene anarhist ja ajaloolane Pjotr Kropotkin oma selleteemalises käsitluses. Ka vangla ülem oli suhteliselt rahumeelne ning heatahtlik mees, kuid rahvamasside stiihiline viha pöördus just tema kui vihatud vägivallavõimu esindaja vastu. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlasi", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased". Ta lahkus salaja koos väikese hulga meestega Egiptusest ning maabus peagi Prantsusmaal. Märtsis-aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Kuid Napoleoni abil ja Augereau otsesel osalusel Pichegru vandenõu paljastati ning selle juhid arreteeriti. Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi ka Prantsuse revolutsioon. Seal moodustusid kolm selget poliitilist gruppi: föjaanid ehk parempoolsed, žirondiinid ehk mõõdukad vasakpoolsed ja Mäe rühmitus ehk montanjaarid, kes olid radikaalsed vasakpoolsed. Endist monarhi vaadati üha enam kui kurjategijat ning lõpuks otsustati tema üle kohut mõista. Prantslaste enesekindlus lõi tugevalt kõikuma, kuid siiski suutsid kindralid Jean Victor Marie Moreau ja André Masséna Suvorovi lõpuks tagasi lüüa. Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem. aastal kui türann ja riigireetur surma. Kuid oht välississetungi osas jäi püsima. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida. Selleks koondati kolm suurt armeed, kusjuures viimasel ajal silma paistnud noorele kindralile Bonaparte'ile anti neist kõige viletsam, samuti peeti tema tegevusvälja, Põhja-Itaaliat, strateegiliselt kõige vähem tähtsaks. Kuid valitsus suutis nende mässu Napoleon Bonaparte'i abil siiski maha suruda. Sealt kandus see nimi edasi ka Nõukogude ajalookirjutusse, kuigi nimetuse "isa" jäeti mõistagi paljastamata, kuna tolle positsioon ja ideoloogia ei sobinud valitseva korraga. Me oleme kõik aeg-ajalt ära teeninud väikesed kiidusõnad, kuid kui sa oled vaid 2 päeva raha säästnud, siis kas tõesti tasuks end premeerida vahuveini ja koogiga?. aasta valimistel saavutasid edu vasakpoolsed. Louis Capet ilmselt ei suutnud uskuda, et tema endised ustavad alamad võiksid ta surma mõista, seetõttu ei pööranud ta oma kaitsmisele erilist tähelepanu ning käitus konvendiga isegi üleolevalt. Ka Lõuna-Prantsusmaal tekkisid mitmed mässukolded, näiteks Toulonis ja mitmel pool mujal. Samas jäi selgusetuks, kas hääletatakse seisuste kaupa nagu vanasti, või on igal saadikul oma individuaalne hääl. Lisaks neile olid veel ka sõltumatud saadikud ehk "soo", mis moodustas Kogu liikmetest enamiku. augustil võeti vastu ka "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", millest sai kodanikuvabaduste etalon. Seda loetakse ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks. Arreteeriti ka tema mitmed lähikondlased, kuid sellega polnud riigipööre veel siiski lõppenud, kuna Robespierre'ile jäi ustavaks Pariisi Kommuun. oktoober – toimus rojalistide vandemjääri ülestõus. Kuid järgneva kahe aasta jooksul toimunud sündmuste tõttu osutus see võimatuks. Tapjaks oli noor žirondiinineiu Charlotte Corday, kes uskus, et ta tappis koletise. Puhkes võitlus senise korra säilitamist taotleva vanameelse aadelkonna osa ja uuendusmeelsete jõudude vahel. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille' kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Sbe laenukalkulaator, kuidas saada kodulaen võimalikult väikse sissemaksuga. Oli alanud ilmaliku ja kapitalistliku majanduskorraga riigi ajastu. aastal rahvast üles tapma kuningat ja tuhandeid teisi eliidi esindajaid. Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Kõik see sundis aktiivsemalt tegutsema keskvalitsust. Märgina on Prantsuse revolutsioon Euroopa varauusaja lõpetajaks ja tõelise uusaja alguseks. Kuidas tulla laenudega toime, millistel tingimustel saab taotleda laenu. Prantslased väitsidki, et nad lähevad vaeseid Egiptuse araablasi mamelukkide türanniast vabastama. Kuigi direktooriumis toetasid Napoleonit ainult kaks meest: Sieyés ja Roger Ducos, oli riigipööre tegelikult juba õnnestumas. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. Napoleon taandus Egiptusse, kus purustas Abukiri lahingus maabunud türklaste väed. Ta lootis aja jooksul üha enam emigrantidele, kes kogunesid Koblenzis ning koondasid seal oma vägesid. Seal saadeti tema vastu aga juba Türgi väed, mis suutsid teda sundida Akko piiramisest loobuma. juuli – rahvas vallutas Pariisis Bastille' vangla. Samal ajal olid Prantsusmaa väed Euroopas saavutanud mõningaid uusi võite: hõivatud oli Šveits ja loodud Helveetsia vabariik ning samuti oli tagasi löödud Napoli väed, mis ajutiselt olid prantslastelt vallutanud Rooma. Nii otsustasid nad valitsuse kukutada ning seejärel amigrandid appi kutsuda. Piiskop Talleyrand tegi ettepaneku kirikumaade riigistamiseks. Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osi. aastal said prantslased mitme lüüasaamise osaliseks, kui Vene väejuht Aleksandr Suvorov koos austerlastega taas sõda alustas ning Itaalia tagasi vallutas. Samas oli see revolutsiooni veriseim, julmim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, peamiselt poliitilistel motiividel. Seega kõrvaldati kuningas reaalselt võimult ning sellest peale hakkas Prantsusmaa liikuma vabariikliku riigikorra suunas. septembril tuli kokku uus rahvaesinduskogu konvent, kus žirondiinid ja montanjaarid olid tugevaimateks jõududeks. Egiptus oli kindlalt prantslaste käes, kuid Napoleoni armee oli seal ka vangis, kuna inglased olid varem merelahingus Prantsuse laevastiku hävitanud. Lisaks olid ka ministrid, kuid need ei valitsenud, vaid administreerisid, täidesaatev võim koondus direktooriumi kätte. aastal otsustas direktoorium koos välisminister Talleyrandiga saata Napoleoni Egiptusse, et saada seeläbi endale oluline positsioon idamaades ning kontrollida teatud määral ka Indiasse viivaid kaubateid ning tekitada meelehärmi inglastele. aasta oktoobris tekkis uus oht valitsusele: Pariisis puhkes rojalistide ülestõus. aasta juuli alguses eelmisel aastal taas majandusjuhiks saanud Neckeri ning püüdis luua tagurlikuks peetavat valitsust. Just jakobiinide terrorit ongi hilisemad revolutsionäärid-radikaalid ning terrorirühmitused imetlenud. Kuningas Louis XVI oli valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette'i süüdistati priiskamises ning armukeste pidamises.

Prantsuse revolutsioon – Vikipeedia

. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Egiptuses saavutas Napoleon mitu silmapaistvat võitu ning tungis ka Süüriasse. Siiski ei olnud revolutsioon mingil juhul tähtsusetu, sest Napoleoni absolutism erines kardinaalselt Louis XVI omast ning revolutsiooni ajal tehtud muudatused jäid suurelt osalt püsima ka Louis XVIII restauratsiooni järel. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionidest, mis enamikule inimestest tundus üpris naeruväärne. Samas põhjustas see mõõdukamate jõudude pettumise revolutsioonis, näiteks läks austerlaste poole üle kindral Dumouriez.

Seega oli igal rühmitusel vajalik enese poole võita just nende, ideoloogiliselt mitte kuigi põhimõttekindlate saadikute toetus. Et "rahvavõim" oli kukutatud ja mitmed selle ideoloogid põlu alla sattunud, tekkis Pariisi lihtrahva seas, keda enam ei eelistatud, tõsine rahulolematus ning toimus kaks katset termidoorlasi kukutada. Markii La Fayette püüdis läbi viia riigipööret, kuid et tal puudus nii rahva kui ka kuninga toetus, siis pidi ta sellest plaanist peagi loobuma. aastal notaablite kogu kokkukutsumisega, teised, et alles siis, kui kuningas kukutati. Kuninga kaitseüksusteks pidid järgnevalt olema Rahvuskaardi väeosad. Vendées algas suur talupoegade mäss, mis peagi muutus laialdaseks rojalistlikuks rahvaülestõusuks. juulil konventi kõnet pidama tulnud Robespierre avalikult türanniks kuulutada ning ta arreteerida. Üheks põhjuseks, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, oli valitseva kuningapaari saamatus riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielik ükskõiksus selles suhtes. See oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Seda ei toonitata niisama suusoojaks, vaid on oluline mõista, millele alla kirjutad. Usupoliitikas olid jakobiinid kõigepealt katsunud rakendada ateismi, kuid Robespierre leidis peagi, et see pole õige tee ning rajas Kõrgema Olendi kultuse. august – vastu võeti "" oktoober – toimus rahvaretk Versailles'sse, kuningas ja Asutav Kogu "kolisid" Pariisi. Üha olulisemaks muutus aga sõjaväe roll, kuna riik oli jätkuvalt sõjas ning armee juhtkond ja valitsus pidid teineteise toetamiseks tegema üha tihedamat koostööd. Sama päeva õhtul saadeti direktoorium laiali, Sieyés ja Ducos loobusid direktorikohast vabatahtlikult, Barras'd pidi veidi veenma, kaks ülejäänud direktorit aga keeldusid sellest, üks neist vangistati, teine pääses põgenema. juuni – algas jakobiinide diktatuur. Seda sõjaretke toetas aktiivselt ka Napoleon ise. Hiljem koguti mõned neist kokku, et nad tunnistaksid eneste laialisaatmist ning Napoleoni isikuvõimu algust. Selle rahutuse surus maha kindral Jean-Charles Pichegru. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Föjaane toetas ka markii La Fayette. Inglased püüdsid prantslaste maabumist Egiptuses mõistagi ära hoida ning viimastel oli ka tõsiseid probleeme, kuna briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel oli tunduvalt kaasaegsem ja parema väljaõppega madrustega. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Seda päeva loetakse revolutsiooni alguseks. aprill – toimus žerminaali ülestõus. Siiski ei mindud nendega nii kaugele, kui seda nõudsid "Pöörased" Jacques Roux' juhtimisel või jakobiinide enda vasakpoolne tiib Herbét' eestvedamisel. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagi otsima uusi võimalusi. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi. Kuningas oli esimestele kategooriliselt vastu, lootes senist aadlile toetuvat süsteemi veel säilitada. Olulist rolli etendas ka Jakobiinide klubi. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse, lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. november – toimus brumääri riigipööre, võimule sai Napoleon Bonaparte ja kehtestus Konsulaat. Samas puhkes ka sisevõitlus, kui kuningas keeldus mõningaid abinõusid sissetungi peatamiseks kasutusele võtmast. aasta septembris tekkis taas oht, et võimule tulevad rojalistid, sedakorda juba kindral Pichegru abil ja võimalikul juhtimisel, kindral oli varem revolutsiooni toetanud, nüüd aga selle reetnud. Pariisi eeskuju järgisid teised linnad. Selleks otsustas ta teoks teha Turgot' üritatud reformid. Ta kavatses sõjaväe abil võimu enda kätte haarata ning luua Rooma traditsioone järgiva konsulaadi, kus temal kui esimesel konsulil oleks tegelik võim. Maal puhkesid talurahvarahutused. Revolutsionäärid muutusid senisest veelgi ekstremistlikumaks, sest teadsid, et enam neil tagasiteed ei ole, nad peavad revolutsiooni jätkama, vastasel juhul ootab neid rojalistide kättemaks. Kuningas viidi kiiresti Seadusandliku Kogu kaitse alla, see lasi monarhi peagi aga sisuliselt vangistusse viia. Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja parlamenti "puhastada". Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud. Tuileries' loss võeti tunduvalt rangema järelevalve alla, seda osaliselt ka sellepärast, et kardeti kuninga tegevusest nördinud rahva omakohut. Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Nende juhiks oli Jacques Pierre Brissot, mõjukad liikmed aga veel ka Pierre Victurnien Vergniaud, Maximin Isnard, Jean-Marie Roland de la Platiere, tema naine Madame Roland, Armand Gensonne, Marguerite-Elie Guadet ja mitmed teised. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla. Kuid need halvendasid mõnevõrra keskklassi olukorda, mistõttu sellisele poliitikale seisid vastu ka partei parempoolsed eesotsas Dantoniga. Toonane kõige mõjukam direktor Paul François Jean Nicolas Barras uskus aga, et riigipööret ei viida läbi ilma tema nõusolekuta. Selle mässu lõpliku mahasurumisega pidi ootama kuni Napoleoni võimuletulekuni. Kuid Napoleon suutis oma vägedega kuue päeva jooksul võita kuus lahingut ning vallutada Milano, samas kui teised Prantsuse väed olid Reinil suhteliselt edutud. Toona kuulus Egiptus Türgile, kuid oli reaalselt pigem keskvõimust sõltumatute ülikute, mamelukkide kontrolli all. Seda viimast taotlesid mõistagi peamiselt kolmanda seisuse esindajad. Oli viidud läbi sõjaline riigipööre ning selle peamisel korraldajal Napoleonil polnud mingit kavatsust saadud võimu enam kellelegi loovutada. Lõpuks õnnestus konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid pärast mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati. Novembris kiideti tema ettepanek ka heaks. Prantsuse revolutsiooni nime ja olemusega on tänapäeva uurijate arvates tõsiseid probleeme. Seetõttu otsustasid nad mõjutada kuningat salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. Temagi püüdis läbi viia reforme, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. Samas tugevnesid Pariisis kuulujutud austerlannast kuninganna Marie Antoinette'i reetmisest ning kuningavastane meelsus üha kasvas

Märkused