Hoolimata oma parimatest jõupingutustest ei suuda sa ikka oma raha üle kontrolli võtta

“Aitäh, kallis, et prügi välja viisid, kui ma palusin. Teen seda kohe ja järgmine kord enam ei unusta.”Väljenda oma tänu konkreetselt ja spetsiifiliselt. Aga seal, kus “Minu Amazonas” proovib üldistada, on “Minu Toba” äärmuslikult detailne. See takistab tekstil lootusetult laiali valgumast – sest otsest lugu kui sellist kahjuks ei ole – ja heas mõttes distsiplineerib nii autorit kui lugejat. Kui peamine eesmärk on loodud, jaga see pisut jõukohasemateks ampsudeks, mida saad aasta-aastalt ja kuu-kuult ette võtta. Ja kogu Lõuna-Ameerika üleste üldistustega tuleks ilmselt olla ettevaatlik. Isegi kui raamatu detailitäpsus ja deskriptiivsus oli eesmärk omaette, siis kohati autor kordab ennast ja teisal saame teada paljut, mis kas ei haaku ülejäänud tekstiga või tundub lihtsalt ebaoluline. “Palun vabandust, et ma ei viinud prügi välja, kuigi sa palusid. See ongi muidugi ainult pealispind, Tšetõrkin on kõigest taolisest absoluutselt üle ja säästab sellest ka lugejat. Aga ole vabandades konkreetne. Pisut rohkem on ta ehk noore inimese suureks kasvamise või vähemalt silmaringi laiendamise lugu, kirjeldades meile, kuidas üks Kakumäe neiu sulandub kauges kultuuriruumis väga spetsiifilisse väiksesse seltskonda ja leiab ka nende inimeste seas oma koha. Nii et ära sina siis ka koonerda ning tuleta oma kallimale iga päev meelde, et ta on sinu elus number üks ja su tunded tema vastu ei ole raskusest hoolimata lahtunud. Saan aru, et see tekitas sinus ebamugavust ja ma luban, et rohkem ma sind sellisesse olukorda ei pane.”Nende kolme sõna kuulmisest ei väsi mitte keegi mitte kunagi. “Aitäh, et aitasid Markusel matemaatika kodutöö ära teha. Pikemalt kohapeal viibijate jaoks võib-olla ka elu üksluisus. See on naha ja riiete vahele trügiv palavus ja niiskus, sääskede ja muude putukate hordid, igale poole jõudev jõemuda ja selle lõhn ning alati taustal hiiliv räpasus, vaesus ja tihti ka sellest tulenev traagika. Algmaterjali piiratus ja raamatu kitsas eesmärk ei vabanda kohati puist ja tuima teksti. “Anna andeks, et ma jõllitasin selle miniseelikus naise tagumikku/musklimehe kõhulihaseid. Küll aga pakub Johannes meile sedasama tõdemust paari terava lõigu asemel hajutatuna paarisajaleheküljeliseks raamatuks. Lõuna-Ameerika on tõeline hiidkontinent, mis pakub külastajale fantastilist valikut erinevaid maastikke džunglist mägedeni, kõrbest liustikeni ja pampast palmisaarteni. Ent mõnel teisel pool taandutakse jälle suurema ambitsioonita lõbusaks reisilooks ja varem alustatud mõtted lastakse käest. Mistõttu tuleb tõdeda, et loomingulises mõttes on autorite teed jällegi totaalselt erinevad. Tekst on energiline, elurõõmus ja kaasahaarav, ning meelelahutuslik väärtus püsib läbi kogu raamatu kaheldamatult kõrge. Ma saan aru, et see haiseb seal ukse juures ja see on vastik. Nimelt kütkestav portree elust ja inimestest Amazonase vihmametsas, mida saab soovitada kõigile, kes armastavad Lõuna-Ameerikat kõikide tema vooruste ja vigadega. Omaette küsimus on, kui tõetruu pildi lugeja Amazonasest saab. Teades, et sind kodus austatakse, tõstab su enesehinnangut ja eneseväärtust, mis aitavad sind teistel elualadel samuti edasi.Allikas: Power of positivity. Ootamatult hakkab sadama vihma, vesi tõuseb kohati rinnuni ja tuldud teerada on vee alla kadunud, pimedani pole ilmselt kaua. Mis siis, et tuhandete kilomeetrite kaugusel üksteisest. Aga suhte päästmiseks tuleb seda tingimata teha. Euroopa jõed kahanevad Lõuna-Ameerika vägevate analoogide kõrval ojadeks – aga kauni puhta sillerduse asemel näeme me seal esmalt enamasti läbipaistmatut vett, oksarisu ja mudaseid kaldaid. Johannes kirjeldab meile poolt aastat Clorindas, Põhja-Argentina väikelinnas, kuhu ta reisis tegema vabatahtlikku tööd lastega. Lähme.” Muidugi indiaani abimees üldiselt teadiski ja hoolimata detailse plaani puudumisest jõuti lõpuks kenasti sihile. Paaril leheküljel on kokku võetud kümnepäevane ekspeditsioon mitmeleheküljelised kirjeldused argitoimetustest. Ja see struktuurilahendus on kindlasti raamatu kõige õnnestunum ja huvitavam osa. Tulen täna varem koju ja teeme selle asja talle selgeks, ma luban.”Ilma austuseta ei ole armastust olemas. Väldi krediiditooteid. Huvitav on! Vaevalt küll, et sai lihtsalt näpp kaardile pandud, varem seal käinuna oli see ju teadlik valik, aga mis täpselt see on, mis tõmbab teda ühte inimeluks raskeimasse keskkonda – olgugi et loodusparadiisi. Sest nagu juba öeldud, kindlasti on meile jutustatud pisut ilustatud lugu. Hea küll, geograafiline lähedus on Amazonases suhteline mõiste, aga lõviosa raamatust veedetakse paaril protsendil Peruu territooriumist. Hoolimata oma parimatest jõupingutustest ei suuda sa ikka oma raha üle kontrolli võtta. Samamoodi võivad ka inimeste – nii kohalike kui rändurite – kogemused selle mandri erinevates osades olla seinast seina. Hoolimata sellest võib paljusid autori mõtteid projitseerida palju kaugemale ja teksti võib soovitada kõigile, kes kogu Amazonase piirkonna või miks mitte Ladina-Ameerika vastu üldiselt huvi tunnevad. Me nägime probleemide kirjeldusi ega jõudnud sealjuures välja ühegi pakutud lahenduseni – ja samamoodi tõstatab see raamat lugejas ehk mõne küsimuse, ent ei paku mingeid vastuseid.

Ühest küljest on “Minu Amazonas” ja “Minu Toba” justkui sarnased teosed. Sest on ju selles määratluses peidus vaikiv tõdemus, et midagi on ometi puudu – just nagu ka “parim valgenahaline sprinter” ja “juhtiv naispoliitik” on ikkagi mööndustega lohutusauhinnad. Samamoodi lünklikuks nagu igapäevaelu jäävad meile Clorinda ja tobad üldiselt – infot eri tegelaste vaatenurgast justkui oleks, kohati faktide ja aastaarvudena isegi rohkem, kui lugeja menetleda jõuab, aga arusaamisest jääb asi kaugele. Uhkust ei peaks väljendama ainult suurte ja tähtsate asjade puhul nagu palgatõus või samm karjääriredelil, piisab ka väikestest argistest asjadest. Ma pingutan rohkem, et…See on oluline, sest su kallim väärib partnerit, kes tahab koos temaga kasvada ja areneda, et paremaks inimeseks ja partneriks saada. Teostades nõnda väikesed eripalgelised portreelood ja mitte piirates end vaid konkreetsete episoodidega. Ta poleks ilma sinuta sellega toime tulnud. Meie lastel on vedanud, et neil on selline isa/ema nagu sinaIgaüks tahab oma laste heaks olla absoluutselt parimatest parim ning iga vanem pingutab vere ninast välja selleks, et nende lastel oleks hea ja turvaline. Alguses tutvume peategelastega, keda igas järgmises peatükis nagunii veel möödaminnes mainitakse ja kelle tausta tutvustamine alguses on seega ülejäänud teksti toetav. Närima jääb ka küsimus, et mida autor siis sinna Amazonasesse õigupoolest otsima läks, mis see on, mis teda seal nii tõmbab. Teadmine, et lähedane inimene tunneb minu üle uhkust, tõstab mu enesekindlust ja usku iseendasse ning on äärmiselt meeldiv ja meelitav tunne. Aga ehkki autoril puuduvad illusioonid selle õnnestumise osas, ei leidnud lugeja ka idee tasemel mõnda mõtet, mis algse eesmärgi suunas paremini viia võiks. Küll teise rõhuasetusega, aga üks tema raamatu põhisõnumeid on öelda meile umbes sedasama. Oma vigu on tõesti keeruline tunnistada, sest endalegi pole meeldiv ausalt öelda, et jah, ma keerasin käki kokku, eksisin, tegin vea. Arusaadav, see on ka Ivo Tšetõrkini raamatudebüüt. Sa tead, mida sa valesti tegid ja mille eest pead vabandust paluma, ütle see kõik täislausega välja. Sama joont hoitakse läbi kogu raamatu ja seega olge hoiatatud: see ei ole reisijuht, see on midagi hoopis muud – aga midagi hoopis paremat. Samamoodi on “Minu Amazonas” siiski pisut liiga ebaühtlane, et teda julgeks soovitada universaalselt ja kõigile. Soovimatute lisakulutuste ning sekelduste vältimiseks soovitame võlausaldajaga alati olla 100% läbipaistev ning teavitada neist võimalikest probleemidest esimesel võimalusel. Tuli kohe meelde tuntud teleseriaal “Teadmata kadunud”, aga seriaaliga võrreldes haarab Mirjam oma tegelaste tutvustusse kõike, mis kätte jääb, ajalugu, maailmavaateid, juhuslikke vestlusi. Amazonasel on ka teine reaalsus, eriti põhjamaalase jaoks ja vähemalt esmamuljena. Sellest oli mulle suur abi.” Isegi selline väike asi muudab sind kallima silmis veelgi atraktiivsemaks ja meeldivamaks, sest absoluutselt igale inimesele maailmas meeldib, kui tema pingutusi märgatakse ja hinnatakse. Ma olen sinu üle uhkeTaaskord - ole konkreetne. Nii et selles osas on Lõuna-Ameerika reaalsusest arusaamine ja maailmavaade autoritel sarnane. Autori rännak on ju tegelikult geograafiliselt küllalt kontsentreeritud. Just igapäevaelu, sest peale argitoimetuste palju ei toimugi. Samuti jäi õhku küsimus, et maailma nägemise kõrval sai ju mindud Clorindasse vabatahtliku töö läbi sealset elu parandama. Ühest küljest elame kaasa Tšetõrkini enda seiklustele, teisalt õpime palju uut kohaliku elu kohta, vahel hoopis teise nurga alt, kui oleks oodanud. “Aga ma tean üldiselt, millises suunas jõgi on, ära muretse. Ja see on oluline, sest lihtsalt “sorri” ei anna partnerile märku, et sa oled päriselt asja üle mõelnud, aru saanud ja kahetsed. Aga hoolimata algse detailse plaani puudumisest ei hakka lugejal teekonnal kordagi igav ja tulemus on kõigele vaatamata väga hea. Kirjeldused kahe noore eestlase elust ja seiklustest Lõuna-Ameerikas. Autori ülejäänud tekst on nii loogiline ja lugejaga resoneeruv, et tahaks mõista, mida ta sealt otsis – ja kas ta selle lõpuks ka leidis. Ei saa eitada, et meile maalitu on pisut ilustatud. Sest Tšetõrkin räägib meile just nimelt elust ja inimestest Amazonase vihmametsas, mitte nii palju Amazonase vihmametsast endast. Kogu see asi on vähemalt Iquitose ümbruses tihti ainult üks suur äri. Ja umbes samamoodi on ka “Minu Amazonasega” – võib-olla autor ei olnud alguses kindel, kuidas tema lugu meile kõige parem jutustada oleks ja kuidas see lugu peaks üldse kulgema.

Viisid, kuidas su mõistus takistab sul edukaks saamist.

. Kõige rohkem on “Minu Toba” ehk perekonnaalbum, klassipilt või portreelugude seeria, ja sellisena ka kõige huvitavam. Aga antud juhul vähemalt sama palju erinevuste tõttu, mis raamatute autorite vahel olid juba enne reisile minekut, kui selle pärast, kui väga nende sihtkohad geograafiliselt ja kultuuriliselt lahknesid. Mirjam Johannese raamat on Tšetõrkini omaga võrreldes konkreetsemgi. Tekst on kenasti kronoloogilises järjekorras, väga kirjeldav, palju kasutatakse otsest kõnet ja kohati antakse küllalt detailne ülevaade mitmesugustest igapäevaelu pisiasjadest. Mistõttu on see, kui teine vane seda märkab ja välja ütleb, parim tunnustus ja ülim kompliment, mis jääb eluks ajaks meelde ja soojendab südant. Raamatu portreelugude seeriat sai küll juba kiidetud, aga ka siin jäävad mõned lood pigem vormitäiteks ja näiteks viimane peatükk “Triin”, kust ootaks kokkuvõtteid, kulminatsiooni, mõnda suuremat mõtet, on parajalt segane ja ei ütle lugejale suurt midagi. Sellele toredale lähenemisviisile vaatamata ei saa teksti tervikuna siiski kuigi kõrgelt hinnata. Sa oled parim!”Ütle konkreetselt, mille eest sa andestust palud. Nii et suurepärane reisiraamat. Tunnistab ju autorgi, et hoolimata oma parimatest püüdlustest muudab see pooleaastane kogemus rohkem kaugelt tulnud vabatahtlikke endid kui nende laste elu, keda nad aitama sõitsid. Hiiglaslik Amazonase vihmamets, hiline pärastlõuna ja reisikorraldajana isiklikku debüüti tegev Ivo Tšetõrkin on koos tosina eestlasest turistiga kusagil padusügavas džunglis ära eksinud. Iquitos on väga eriline linn ja Amazonas unikaalne keskkond, ent nagu Lõuna-Ameerikas ikka juhtub, on sealsetel inimestel üle ootuste palju ühist ülejäänud kontinendiga ja paljud rändurid leiavad, suu muigel, Tšetõrkini elurõõmsast tekstist äratundmisrõõmu.

KONTORITOOLID Internetist | e-pood

. Ja seda tehes suuresti ka kõikidest Amazonase džunglilinnadest korraga ja mitte ainult ühest kohast konkreetselt. Selles on energiat, seda on kerge lugeda, sellel on sõnum ja see on väga hästi kirjutatud. Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” on kindlasti väga positiivne teos. Ja päris elus ehk tegelikult toimunud suurematest muutustest – “minu maailm ei ole enam pärast Tobat see mis enne,” kirjutab ta eelviimases peatükis – jõuab läbi teksti lugejani õige pisut. Vihmamets on üle mõistuse ilus ja pulbitseb elust, aga seal liikumine on raske ja kurnav töö. Sellega, et Ladina-Ameerikas pole midagi kindlat, aga kõik on võimalik, nõustuvad ehk need, kes seal pikemat aega viibinud on, ja autori võime kohalikku ellusuhtumist aktsepteerida, omaks võtta ja nautida nakatab ka lugejat. “Kallis, ma olen nii uhke selle üle, kuidas sa täna selle vanaproua üle tee aitasid ja tema toidukotid koduukse ette viisid. Seda hoolimata laiast silmaringist ja pikkadest selleteemalistest mõttevahetustest erineva tausta ja maailmanägemisega kaaslastega. Nii et miks mitte loota autorilt kunagi midagi rohkemat ja mitte tingimata samast žanrist – talendist, fantaasiast ja silmaringist siin puudu ei tule.

Värskes Vikerkaares: Noorte eestlaste elu ja seiklused.

. Mida vist õigupoolest küll pole üritatudki – juba sissejuhatuses hoiatatakse meid, et tegu on pelgalt “kollaažiga erinevatest mõtetest ja juhtumitest” –, aga ikkagi on pisut kahju. Ma tean, et pidin eile aitama Markusel korrutustabelit õppida ja ei teinud seda. Või kui ongi, siis on see pinnapeale ja tühine, võrreldes selle tundega, mis kombineerib endas austuse ja armastuse

Märkused