Sellist kindlustunnet ei saa anda sulle madratsi all olev rahapakk

Kui laps keset ööd üles ärkab, näeb ta, et on endiselt oma voodis, kus magama jäi ja on üsna tõenäoline, et ta magab pärast seda rahulikult edasi. Võib ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Auli Kõnnussaar: Paarisuhe kuulub kahele inimesele, kes on selle loonud, kes seda hoiavad ja sellest heaolu ja tuge saavad. Meil kõigil on palju erinevaid vajadusi ja need on pidevas muutumises. Kui inimene tunneb, et keegi teine tuleb üle tema piiride ja sekkub tema ellu või paarisuhtesse, siis on alati mõistlik end kehtestada, mis tähendab hoolitseda oma piiride eest sel moel, et iseenda ega ka teise väärikus kannatada ei saaks. Seega on selline lahendus parim vanemate, aga mitte laste huvides. Vanemad ei saa olla kursis lapsele olulistes asjades, igapäevastes sündmustes, olla osalised tema rõõmudes ja muredes, kui tekivad pidevad nädalapikkused lüngad. Üksi olles mõtleb laps oma halva käitumise üle järele ning saab aru, mis ta valesti tegi. Kadri Järv-Mändoja: N-ö unekooli puhul soovitatakse sageli lasta lapsel nutta, kuni ta sellega ära harjub ja iseseisvalt magama jääb. Auli Kõnnussaar: Lapse jaoks on kahtlemata parim võimalus see, kui tema ümber olevad täiskasvanud teevad koostööd ja peavad üksteisest lugu. Selleks me  oleme keskkonnateadlikud, loovad ja arukad, keskendume arukatele ja väärtuslikele lahendustele ning inseneriväärikusele. “, “Sa said pahaseks, sest…” jms. Nii tekib selgus, mis täpselt hirmutav on ja koos saab siis midagi ette võtta. Keerulisi situatsioone mängivad lapsed mängus ikka uuesti ja uuesti läbi. Auli Kõnnussaar: Kui lapse vanematel on uued elukaaslased/abikaasad, siis vanemlik vastutus jääb ikka vanematele. Samuti saab vanem aidata lapsel leida tegevust seltskondades, kus riskikäitumised on vähem populaarsed. müüt: „rahunemistool“ ja oma tuppa saatmine aitab ohjata lapse agressiivsust. et kui keegi mu suhtluspartneritest ajuti liiga popiks muutub, nii, et talle ainult VIP-id kirjutada saavad, siis põhjus, miks ma sinu kirjadele enam ei reageeri, on ilmselt selles, et ma lihtsalt ei saa vastata. See kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta. Käitumise korrigeerimiseks pärast mittesoovitud tegu on asjakohane kasutada minasõnumeid, rääkides lapsele mitte sellest, mis laps valesti tegi, vaid sellest, mis vanemat lapse teguviisi juures häiris. Sellist kindlustunnet ei saa anda sulle madratsi all olev rahapakk. müüt: aktiivne kuulamine ja minasõnumid ei aita lapsest aru saada.

DameRousse | - Seksikate inimeste kohtumispaik

. Kui vanem tunnetab enda kui lapsevanema toimetulematust ja vähest mõjukust, liigub vastutus olukorra lahendamise eest vanemalt lapsele. Väga paljudel inimestel on vaja kehtestamist õppida ja see on normaalne, sest kodudest ei ole tihti tulnud häid mustreid kaasa. Varajane meelemürkidega alustamine suurendab ka riski sattuda nendest ainetest sõltuvusse. Luban, et see kogemus saab olema midagi sellist, millele on raske leida samaväärset. Vahel on vaja ka oodata, et teine oleks valmis ümber lülituma – kui lapsel on torni tippu veel kaks klotsi panemata, võiks selle ära oodata ja alles siis oma jutuga alustada.

Auli Kõnnussaar, Meelike Saarna: Väikelaps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. Auli Kõnnussaar: Minasõnumid ja aktiivne kuulamine ei ole pelgalt tehnika. Loomulik on, et kooselavad inimesed loovad ühiselt kokkulepped, kuidas igapäevane elu saab korraldatud – kes milliste kodutööde eest vastutab, kuidas arvestatakse üksteise vajadustega, kuidas kasutatakse ühiseid ruume ja aega. Igal juhul on selline jagamine pingeline kõigile asjaosalistele. Seega vajab laps eelkõige tähelepanu ja kinnitusi, et ta on armastatud ja soovitatav on seda pakkuda nii, et see ei kajastuks vaid asjade võrdse jagamise kaudu. Isegi magamaminek võib omandada vanematest lahkumineku tähenduse. Laps paneb siirdeobjekti erinevaid tundeid ja see toimib lohutajana ja turvalisuse hoidjana. Mida rohkem last tunnustada, seda rohkem ta on huvitatud panustama, seda rohkem tal valmisolekut avastada midagi uut, olla aktiivne, initsiatiivikas, võtta vastutust, arvestada teistega jmt. Lapsevanemad ja õpetajad näevad last erinevas keskkonnas ja seega tuleb neil omavahel jagada oma kogemust lapse vajadustest, tugevustest ja sellest, mis last toetab. Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda minakeeles. Enne kui võõras täiskasvanu saab hakata lapse kasvatuses rohkem osalema, peaks ta looma hea ja usaldusliku suhte selle lapsega. Nutuga annab laps märku oma rahuldamata vajadustest, rõõmu väljanäitamine räägib seega rahuldatud vajadustest. Lapsed ei vaja mitte niivõrd võrdselt jagatud aega kahe vanema ja elukoha vahel, kuivõrd kvaliteetaega, võimalust säilitada hea kontakt ja seotus mõlema vanemaga. Väikelaps peab läbima egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Eraldumine emast on keeruline: laps muutub iga päevaga iseseisvamaks, olles samas väga kiindunud ja sõltuv emast. Paarisuhtesse on vaja pidevalt investeerida, siis saavad partnerid nautida ka heaolu, mis neid koos hoiab ja aitab raskustega paremini toime tulla. müüt: kui ma räägin kakskümmend korda ja aina kõvema häälega, siis laps lõpuks saab aru, et ta peab sõna kuulama. Soovitatav on mitte lasta lapsel enne magama jäämist üksi nutta ja olla tema juures, et lapsel kujuneks magama jäämisest kui protsessist positiivne kogemus. Sinu jalad tänavad sind. Lapse suutlikkus teadvustada, et ta on keegi oma keha ja tahtega, väljendub sõnade „mina“, „mina ise“, „mina tahan“ kaudu, kus aga võimalus tekib. Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära. Samas näitavad uuringud laialdast kahju ja vähesemat endaga toime tulekut just nende hulgas, kes on sõltuvusainetega alustanud vara. Erinevas vanuses ja soost lastel ja ka samas vanuses ja samast soost lastel on erinevad vajadused, tunded ja huvid. Vastu hammustamisest saab laps kogemuse, et kellel on rohkem jõudu, seda kardetakse ja see saab oma tahtmise. Laps vajab rahunemiseks kindlustunnet, mitte hirmu.

Harta12 -

. See aitab luua alust lapse tulevasele toimetulekule elus ettetulevate pettumuste ja raskustega. Me muudame maailma inimeste jaoks paremaks. Näiteks võib laps, kelle vanemad lahutavad või on kodus muid valusaid olukordi, pinge maandamiseks hakata asju näppama. Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. müüt: lapse ees ei tohi vanemad omavahel riielda. Turvaline ja lapse head arengut toetav viis on aidata lapsel tundeid maandada selle kaudu, et tema tundeid mõistetakse, püüdes neid talle tagasi peegeldada. Lapsel on tähtis näha, et vanem võtab vastutuse oma elu ja tunnete eest ning otsib vajadusel abi. Sealt edasi saab liikuda juba lapse mure lahendamise poole. Suured tunded on elu loomulik osa ja nende tundmine nõuab julgust ja usaldust. Lapse turvatunde loomisel ja hirmude vähendamisel on väga oluline koht ka teda ümbritsevate täiskasvanute käitumise ettearvatavusel ja olukordade korduvusel ning rutiinil. Kui laps on midagi varastanud, siis on hea, kui ta ise kohtuks tagajärgedega ja viiks varastatud raha/asja tagasi. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane. Laps ei pea vanemate toetust ja mõistmist välja teenima. Kui selline praktika jätkub, siis õpib laps peagi oma tundeid eirama, otsib viise, kuidas pääseda karistusest või kujuneb tal väärtusetuse tunne ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Samas ei ole kasu häbistamisest ja karistamisest. Ka seal kus sellist kogemust ei ole. “Sulle ei meeldinud, et. Auli Kõnnusaar: Kui vanemad otsivad erimeelsustele lahendust teineteisest lugupidaval viisil, siis on see igati hea eeskuju lapsele. Laps võib hakata varastama, kui ta tunneb ennast halvasti, kuid ei suuda aru saada, mis on siis see, mis on tegelikult puudu. Ses olukorras võib lapse juurde minna ja öelda: jah, seda lille ei tohi katsuda, ma kardan, et see lill saab katsudes haiget. müüt: laps naerab minu üle, kui ma midagi keelan ja teeb meelega veel kord seda, mida ma just keelasin. Au ja väärikuse peegelduseks on sõnapidamine. Lapse hirme tuleb aktsepteerida ja last tuleb kuulata, tema mõtteid ning tundeid peegeldada. See on karm karistus tunnete kogemise eest. Sõltuvalt lapse vanusest on kasutatavad erinevad piiride seadmise võtted, nt kehtestav minasõnum, keskkonna kohandamine, perereeglite seadmine jms. Oma tegutsemisele positiivset tagasisidet ja tunnustust saades püüab inimene seda käitumist korrata. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. On oluline, et laps näeks, kuidas probleeme tõhusalt lahendada. Kindlasti on iga täiskasvanu asi väljendada oma piire, sest nii saavad tekkida lähedased ja selged suhted. Meie missioon Empowering Smart Communities! Maailm on globaliseerunud ja väärtusmudelid kasvanud geograafiliste piiride ning keele- ja kulutuuriruumide üleseks. Kui lapsed tohivad kodus juua ja suitsetada, siis on neil ka sõprade juuresolekul tunne, et õlu, siider või suits ei ole midagi erilist. Lapse vajadus olla sõpradega, osaleda huviringides, kasutada arvutit, saada taskuraha jmt on loomulikud. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi. Laps suudab juba mitmeid asju teha ise, oskab tahta ja mitte tahta, ta on järjest nõudlikum, ja nüüd juba mitte ainult ema, vaid ka isa suhtes. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ise oma emotsioone ning vajadusi mõistma ja neid ka sõnastama. Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda järjekindlaid ja selgeid märke selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Usaldust aitab luua see, kui täiskasvanu püüab lapse kogemust mõista, võtab lapse vajadusi tõsiselt, on ise aus ja siiras ning hoidub kriitikast ja hinnangutest.. Oluline on, et täiskasvanud jätaksid hinnangud ja kriitika kõrvale ning räägiksid omavahel lapse vajadustest ning jagaksid häid kogemusi. Tiina Teska: Väikelastel võib olla nii alateadlikke hirme kui ka juba sõnastatud ja väljaöeldud muresid. Paarisuhtesse ei saa keegi kolmas sisse tulla, kui paar seda ei luba. Lapsevanema ülesanne on õppida neid seadma nii, et laps mõistaks, et lapsevanemal on tõsi taga. Vähemalt sama tähtsad on aga ka turvalisuse- ja armastusvajaduse katmine, mis täitub füüsilise läheduse, hellituste-hoidmise kaudu.  See loob aluse prognoositavusele, investeeringute kaitsele, efektiivsusele ja usaldusele. Kui teha neist karistus või preemia, õpetab see lapsele pigem manipuleerimist ja halvendab lapse ja vanema suhteid. Kui laps hakkab oma tunnetest paremini aru saama ning neid sõnades väljendama, õpib laps oma tundeid, sh agressiivsust väljendama sotsiaalselt aktsepteeritud viisidel. Paljud perekoolis käivad vanemad ütlevad, et nad ei teegi veel justkui midagi teisiti, kuid lapsed on kuidagi rahulikumad ja rõõmsamad. Tundes end turvaliselt ja mõistetuna, on laps valmis arvestama ka teistega, ja koos saab arutleda, kuidas võiks valida teisi käitumisi. Tihti tuleb noortel sõprade survega siiski silmitsi seista ja kodune lubav hoiak neid riske ei vähenda. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Laps saab õppetunni, kuid ta ei saa teada, mida ta tohib teha, kui on pahane, hirmul või pettunud. Samas tuleb harjutada last magama nii, et ta suudaks üksi uinuda. Ignoreerimise tagajärjel tunneb laps end hüljatuna, probleemi lahenduse poole liikumist aga ei toimu, sest laps üksi ei ole selleks võimeline. Sellist kindlustunnet ei saa anda sulle madratsi all olev rahapakk. Ennetav viis lapse ängiga tegelemiseks võiks olla igapäevane lapsevanema poolt toetatud mäng. Lapsed vajavad aktsepteerivat tähelepanu, tõelist kontakti, koostegemisi ja -olemisi oma vanematega, tunnustust selle eest, mis nad on ja mitte kriitikat selle eest, mida nad pole. Igal kogukonnal sõltumata asukohast ja keelest on vaja tõhusaid tööriistu oma eesmärkide elluviimiseks. Marge Vainre: Igal lapsel on oma eripära, maitse ja eelistused. Tagajärgede kogemine ja selgitustöö on piisavad. Pisut rohkem võib olla kasu sellest, kui hoiak muutub, kuid tehnika ei ole päris käpas. Vanema toetava käitumise kaudu saab laps kogemuse, et on olemas erinevaid tundeid, kõiki neid võib tunda, neist võib rääkida ja saada teistelt toetust ka siis, kui tuntakse end halvasti. Kui laps näeb, et vanemad säilitavad ka suurte erimeelsuste korral kontakti ja teatava soojuse, oskavad andeks paluda ja andestada, siis on lapse elu tulevikus kindlasti palju rikkam ja lihtsam. Esimene asi, mida ema, kes soovib, et laps teda kuulaks, tegema peab, on saavutada kontakt lapsega. Lapse jaoks on tegelikkuse kõrval alati olemas ka müstiline mängumaailm, kus miski ei sure ega hävine või vastupidi, kus kõige väiksem ja abitum omab võluväge, et kurjade jõududega toime tulla. Päris kindlasti mõjutavad aga lapse käitumist ka õpetaja väärtused, käitumismudelid ning üldine õhkkond, mille eest vastutab klassis õpetaja. Laps saab aga teada, et tema vajadusi ja tundeid ei mõisteta või et ta on „paha laps“ kui neid kogeb ja enda eest seisab

Märkused